HKHK mööblirestauraatorid Lahtis praktikal. 2017 kevad.: Kuidas ma üksinda rebasemäel elasin

Kolmas nädalavahetus saabus eelnevatest erinevalt. Teised pakkisid oma kotid ja põrutasid tuhatnelja laevale, et nõidade ööd Eestis, tuntud ja turvalises keskkonnas tähistada. Mina jäin üksinda koduvalvuriks. Väljavaade veeta 8-9 tundi teel (edasi-tagasi sõiduks just niipalju kulubki), millele järgneks tubade koristamine, mitmepäevane köögiorjus ja tegemata koolitükid, ei tundunud kõige ahvatlevam. Otsustasin pühenduda tarkuse tagaajamisele. Kirjutamist vajasid paar aruannet ja eksamiks ettevalmistus nõuab samuti aega.

Värsket toitu mul teha ei lubatud. Lahkujad andsid raudse käsu, et pean nende äraolekul toituma halvaksminevast söögist. Või õigemini sellest, mis on halvaksminemise äärel. Sööki on aga varutud mehemoodi. Ma ei tea, igaüks vist arvas, et me siin muud ei tee, kui peame 24 tundi söögiorgiat. OK, esimesel õhtul pidasin lubadusest kinni.

Saatsin kaaslased heade soovidega teele ja tegin algust praktikaaruandega. Pikalt seda kirjutada ei saanud, sest kolmest pesumasinatäiest, mis minule pesta jäid, sai esimene valmis. Üksjagu sipsimist ja rapsimist, sest kuivatusresti traadid on kahe kolmandiku ulatuses raamist lahti. Proovi siis sinna midagi riputada. Õnneks on olemas kuivatuskapp. Osa pesust suutsin sinna lükata. Läks üksjagu aega. Kui majja saabus vaikus ja tundus, et aeg uue puhta pesulaari masinast väljatõstmiseks, avastasin, et olen sattunud huvitavate sündmuste keerisesse. Pesumasin oli vait ja vilgutas mingit mulle tundmatut tulukest. Kõigi eelduste kohaselt keeldus ta musta vett välja pumpamast. Näppisin natuke masina nuppe, ehk ärkab ellu? Masin säilitas oma apaatse seisundi. Õigem oleks seda nimetada isegi koomaks. Kasutu tegevus! No nii - aeg sisustatud! Valikus oli kaks varianti, kas helistada maja valdajale ja kurta kurba saatust või püüda ise olukorrast välja tulla. Loosi läks variant 2.

Minul pole kodus sellist masinat kunagi olnud, seega üles tuli otsida kasutusjuhend. Natuke tuulamist ja kõigi juhendite seast viimasena leidsin siiski ka õige. Oligi nii, nagu arvasin. Pumbal on mingi probleem. Esimese asjana tuli vesi pesumasinast käsitsi alumise ava kaudu välja juhtida. Seda pidi tegema enam-vähem tilgakaupa. Kui oleksin korgi eest kogu täiega ära võtnud, lainetaks suurem osa mustast veest esikupõrandal ja ehk kaugemalgi veel. Rahu, ainult rahu, nagu õpetas Karlsson. Ega mul olnudki kiire. Ehitaja kiituseks pean ütlema, et vähemalt põranda kalle on siin õige. Tilgutasin siis masina tühjaks, et saaks pumba filtrit puhastama hakata. No ei olnud seal midagi puhastada. Silme eest jooksid pildikesed, kuidas ma käsitsi kogu pesulaari üle küürin. Tuli isegi meelde kirbukal nähtud laineline pesulaud. Vaimusilmas nägin ennast rattaga, pesulaud kummipaeltega seljas, läbi linna väntamas. Otsustasin olla kange, panin masina kokku, lülitasin võrku ja proovisin õnne. Ennäe, kaks pool tundi lolli tööd ja masin korras. See läks küll kergelt! Jäigi selgusetuks, miks ta niimoodi jonnis.

Eks ma sain pärast ka veidi rahus kirjatööd teha. Hirmsaks kujunes aga õhtu. Eriti kui hämarduma hakkas. Maja ärkas ellu ning naksus ja praksus igast kandist. Vahepeal oli tunne, et keegi lõgistab ukselinki. Kambakesi olles ei pannud tähele selliseid helisid. Appi tulid err.ee ja Kuku raaio. Kuulasin ühte ja test, aga kõrv oli ikkagi kikkis, et tabada võõraid hääli. Õnneks ei tulnud mind keegi rebasemäe elanikest kimbutama. Ei jänesed, rebased ega ka kahejalgsed.

Laupäeva hommik oli tuulisem reedest ega ennustnud midagi erilist. Seetõttu ei kiirustanud ma majast välja. Ühe paiku päeval otsustasin siiski küüru sirutamise pausiks tiiru rattaga teha. Võtsin suuna Hollolasse. Teades, et rattaga mööda teed mäest alla sõites pean ma sealt kohe-kohe samapalju mäest üles rühkima, otsustasin olla kaval ja põrutasin mööda lund risti üle mäe. Teiselpool mäge on juba Messilä hotell, mille juurest läheb täitsa sõidetav tee. Suuskadega on lumel kõndimine nauditavam. Sellegipoolest ei kahetse valikut.

See võib paista lapse-emade jalutuskäiguna, aga ei ole seda mitte. Need on golfarid

Teel tundsin rõõmu, et meie poolt Riinaga avatud golfihooaeg on toetust leidnud ka kohalike inimeste seas. Veel mõned päevad tagaasi tühjalt laiunud parkla oli tihedalt autosid täis ja muruväljad kubisesid kärulükkajatest. Osa, kes oli oma päeva juba varakult alustanud, grillis nurrudes grillmajas. Elu nagu filmis.

Veidi müstiline mets

Golfikeskusest keeras rada metsa. Oleme selle Riinaga korra juba läbi jalutanud. Tol korral, jala käies, ei tundunud see sugugi nii künklikuna. Rattaga tuli kogu aeg käiku käristada. Tee käis muudkui üles -alla ja lõppu ei tundunud tulevat.

Kui keskusesse jõudsin, tahtsin alalhoidliku inimese kombel oma ratta hoidiku külge lukustada. Rattaluku võtit jope alt vesti taskust urgitsedes avastasin, et maja võti, mille enda teada samasse taskusse pistsin, on kadunud. Esimene mõte, mis pähe tuli - kukkus golfareid pildistades välja, sest seal kobasin ka oma taskuid. Rebaste ja jäneste saatust ei tahtnud jagama hakata. Mõnusam on soojas toas teki all magada. Mõtlesin juba poodi minemata tagasi kihutada. Katsusin igaks juhuks veel kaks korda taskud läbi. Null. Siis rapsasin käega kogemata üle kõhu, kus jope läks taskutes sorimise käigus kahekorra ja moodustas koti. Kostis metalset kõlinat. Bingo!Ju ma libistasin majavõtme rattavõtit taskust otsides voldi vahele. Päev päästetud!

Hollola keskuses läks mul veidi aega. Kui poest väljusin, salatipott seljakoti küljetaskust välja tilpnemas, lõõtsus õues juba üsna kuri tuul. Salatipoti kile krõbises hullunult kaasa. Tuul pillutas lumehelbeid ja püüdis mind ümber kummutada. Tagasitee selge, kukkusin kihutama, sest riided olin kodunt teele asudes valinud päikeselise ilma järgi. Ilmateadet ei jälgi, elan tunni kaupa. Osa teed tuli sõita lagedal. Siis oli tuulel kindel plaan mind koos rattaga seljatada. Puhangute vool oli nii "tihe", et ei mahtunud kodarate vahelt läbi. Õnneks pääsesin varsti metsa vahele. Kui suurem osa teest sõidetud, avastasin, et kiiver on peas lahtiselt, sest tuulepuhangus kostis vastu plastmassi kolks-kolks. Need olid sulgemata klambrid, mis paelte lehvides vastu kiivrit kolisesid. Just paar hetke enne seda lohutasin ennast ühest nõlvast alla lumisele teele kihutades, paremat kätt väike org:"Ära muretse, kui kukudki, on sul kiiver peas!"

Hullem katsumus ootas enam-vähem kodulävel. Ületada jäi ainult suusamäe nõlv. Ja mis toimub tormi ajal lagedal mäel, kui juba metsas nõelub tuul kõigist riietest läbi? Kiivri all oli seekord kerge puff, aju jäätus. Ainus mõte, mis viimastes aju jäätumata osades vasardas, oli "tahan koju". Eelnevate päevade jooksul oli lumi mäel jõudsalt sulanud ning nõlvast alla voolavad ojad uuristasid kooriku alla salalikke tühimikke. Loomulikult leidsin ma need tühimikud üles. ;)