teisipäev, 9. mai 2017

Lihtsalt lõpp

Nädalavahetus

Mäenõlvad ei ole veel lumest puhtaks sulanud. Kohati on lumekate isegi 30-40 cm paks, aga suuskadega alla enam ei tuleks. Mõne lume alt väljasulanud "kiilaka" pind näeb välja justkui oleks rõugetest puretud. Kes võiks selle peale tulle, et samal ajal, kui suusatajad mäge üles-alla triigivad, käib lumekatte all näriliste suur pidu ja pillerkaar. Nemad ei hooli, mis sahin see pealpool nende päid käib. Elu vajab elamist, ja nii nad teevadki oma mutimetrood.

Lume alt väljasulanud mutimetroo

Kurb, aga reaalne. Sellel mäel enam suusatada ei saa. Ka šikk punane lumetraktor on järgmise hooajani töötute nimekirjas
Ilmad on küll päikeselised, aga sooja pole kuskil. Jäisemat õhku annab otsida. Samas ei sega see kohalikel ennast rannapromenaadil paljaks koorimast. Ei paneks imeks, kui mõni neist vette ujuma läheks. Ju see nende jaoks piisavalt soe on. Tunneme ennast siin kohalikega võrreldes tõeliste külmakartlike lõunamaalastena.

Nädalavahetusel võtsime Riinaga ette jalgrattamatka. Esialgselt mõttes mõlgutatud ümber-järve-sõit jäi vastuolulise info ja kaartide puudumise tõttu ära. Erinevate allikate andmetel saime kilometraažiks 110 kuni 227 kilomeetrit. Esimese variandiga oleksime isegi leppinud, kuid 227 kiskus ühe päeva jaoks ning ilma kaardita rändamiseks kuidagi kahtlaseks. Leppisime väikese 25-30 kilomeetrise ringiga.

Olime lihtsalt uudishimulikud ja sõelusime kohalikke külateid. Uudistasime kõike, mis ette jäi. Jõudsime ühe vahva väikese taastatud mõisa juurde, mis oli igast suunast märgistatud sissesõidu- ja läbipääsu keelumärkidega. Krundi servas maja fassaadi matkiv esinemislava. Arvatavasti harrastab pererahvas näitemängu. Täitsa tore ettevõtmine. Mängiks  isegi seal uhke kleidiga pirtsakat mõisaprouat.

Mõisasse viiv allee
Vahepeal sattusume risttule alla. No mitte päris nii, aga pauke kuulsime küll. Mina ei pannudki alguses paugutamist tähele. Olin ilmselt nii ametis oma näppude jääst ülessulatamisega, et ümbritsevad hääled polnud mulle olulised. Kui aga hakkas mõlemal pool teed vastu tulema hoiatavaid silte, siis pani Riina pildi ja heli kokku. Sattusime ootamatult militaartsooni, kuhu viivad metsarajakesed olid niiiiiiiiiiii kutsuvad. Peaaegu nagu meil nõuka-ajal. Kõik parimad ja ilusamad paigad on sõjaväelaste poolt kinniseks tsooniks või polügoonideks ära napsatud.

Ja ei ole mingit mõtet lolli mängida, et ei saanud aru, mis kirjas. Kui sa just bemba, njandža, palaungi-vaa, bahnari või mõne muu vahva keele umbkeelne esindaja pole
Niisiis, jälle üks sportlik nädalavahetus. Nagu argipäevad oleks teistsugused? Pole viga, varsti on see möödanik, ei nädalavahetusi ega sporti. Aga uus jalgratas tuleb vist ikkagi osta, sest käiguvahetus on pekkis. Pealegi tahaks nüüd sama head ratast, nagu on Sirlil. Ega ta asjatult palju kiirem pole. Ikka puhtalt ratta pärast 😏. Muuseas, tema rattasõitude kilometraaž praktikaaja jooksul on 540 km. Tehke järgi!

Viimane tööpäev

Meie uus patsient
Lisaks esimesele kapile saime päev enne viimast tööpäeva ka teise kapi parandada. Sellel oli tarvis ära vahetada klaas, natuke plommimist, peitsimist ja vahatamist. Veidi liimimist ka. Teine kord on üsna huvitav vaadata, mis hulle meetodeid on mööbli parandamisel kasutatud. Olen arvanud, et hädaabinõu kasutati vaid sotsialismi viljastavates tingimustes. Tuleb välja, et ka roiskuv kapitalism pole mingi erand. Kui vaja, siis lüüakse tagasein, mis ukseklaasist läbi paistab, ka sepanaelaga kinni.

Plommi toorik
Sai jälle kätt peitliga harjutatud. Mitte, et need oskused kuidagimoodi rooste oleks läinud, aga uued väljakutsed on alati toredad. Ikka natuke kripeldab, kas tuleb välja või mitte.

Plommitud mõigas
Muidugi selgus pärast peitsimist, et mõigas sai siiski pisut tüsedam, kui vaja oleks. Haljas puit mitte eriti ereda valguse käes pettis ära. Jälle üks õppetund.


Konsiilium arutamas patsiendi tervislikku olukorda.

On jäänud lisada vaid furnituur
Tundub, et astuda on jäänud vaid üle koera saba. See koera saba osutus  väga tülikaks tegelaseks. Sulgurid lihtsalt ei ulatunud nii kaugele, et nende vastused saaks korralikult ukse külge kinnitada. Pidime "aretama" väikesed kannad. Nende paigaldamisega läks sisuliselt terve päev, sest tegu oli "rätsepatööga". Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud "lõige" olema pisut erinev tehtust. No, mis seal ikka - jälle õppetund.
Uue teeks teistmoodi

Rõõmus restauraatorite pere. Puudub vaid Sirli, kes annab oma panuse fotograafina
Nii saigi läbi meie kuulsusrikas "merereis". Oli rõõmu, oli muresid, palju õppimist ja panustamist, pingutusi ja eneseületamist, uute sõprade leidmist kui ka olemasoleva sõpruse kinnistumist.

Saime oma tööga valmis. Kui meie restaureerida oleks ka järgmised kolm kappi, kindlasti teeksime seda paremini, sest oleme saanud väärtusliku kogemuse. 

Lõpp hea, kõik hea! Koos lõppenud praktikaga sulgeme kõik lahtised otsad. Meie lahkudes on kinni ka Lahti. Või...ma ei tea. ega vist ei ole ka . Kes tahab, saab ise järele vaadata. Vaadata siin on!

Niiiiiiiiilus!

laupäev, 6. mai 2017

Kapi valmimine pole enam mägede taga

Oleme kapi restaureerimisega jõudnud nii kaugele, et aeg on osad kokku monteerida ja kinnitada furnituur. Vajadusel veel mõned värviparandused. Ja siis, adieu Salpaus!

Ülemise riiuli toe parajaks lihvimine
Kahe kapi ühendamine osutus parajaks pähkliks, sest igaühel oli oma visioon, millest peaks alustama ja kuhu liikuma. Õnneks ei lastud kirgedel väga süttida, kuigi  teatud kibestumise hõngu oli õhus ikka tunda. Võib-olla mõjub võistlusliku momendi tekkimisele Lahti linn ise? Ikkagi spordi ja olümpialinn! .

Rätsepatöö

Sobib kui valatult
Õige pea pärast meie saabumist kooli ilmus tööriistalao peremehe valdustesse õpipoiss. Oli selline ehmatanud moega väike sell, istus leti taga arvuti varjus, nokkmüts peas, ja vaatas kõiki tiba ehmunud pilguga. Mina pole teda kordagi laos ringi liikumas näinud. Ikka passis oma toolil nagu nipsasjake kaminasimsil ja vaatas meid altkulmu, justkui oleksime sarvilised. Eile sai temaga head nalja.
Meil oli tarvis üht-teist puurida. Kaheksane puur oli juba olemas, läksime tööriistalattu veidi peenemat tooma. Trell ja puur kaasas, juhuks kui keel ja keha meie mõtte edasiandmisega hätta jäävad. Karrit (lao peremees) kahjuks ei olnud. Temaga oleme saanud alati jutud sirgeks räägitud ja vajalikud tööriistad kätte. Kohal istus vaid see mütsiga maskott. Sirli, kes on üsna nobe soome keeles, laduski kiiresti meie soovi letti. Vastu saime arusaamatu pilgu. Sirli kordas:"Soovime kolmemillimeetrist puuri". See oli sulsaselge soome keel. Võin vanduda. Ei miskit! Proovisin õnne inglise keeles, näitlikustades oma palvet käes oleva trelli ja puuri abil. Vastu vaatas null arusaamist ja suust tuli üsna ülbe "ma ei saa aru, mida te tahate". Õnneks astus sisse üks tisleriposs, kes nägi meie kimbatust ja pakkus abi. Sirli selgitas talle jällegi soome keeles, et vaja puuri. Tisleripoiss edastas meie sõnumi sama täpselt ja samas sõnastuses arvuti taga istuvale maskotile, ise ka veidi jahmunud, sest hakkas aru saama, et probleem on seal, kus teda ei tohiks olla. Siis selgus tõde. Noormees ei teadnudki, mis asi on puur. Õppetund edaspidiseks: ära kahtle endas ja ära arva, et probleem on keelelises saamatuses. Teine kord võib viga olla sinu vestluspartneri üldteadmistes. Puuri me saime siiski kätte, sest nagu hea kangelase filmis, tuiskas sisse Karri ja lahendas kentsaka olukorra peaaegu et ühe sõrmenipsuga.

Kaksteist tüübliauku! 
Kõik tüübliaugud said kenasti kohakuti. Tundub, et mõõta ja puurida oskame. Eriti, kui puurima peab nii valvsa pilgu all, saad sa siis midagi valesti teha?

Riina juhib Sirli käes olevat trelli oma range pilguga

Töökindlaim meetod: lükka rinnaga

Ja siin ta on. Puuduvad veel sahtlid ja uksed
Ähvardasime teda (kappi) veidi puitvasaraga. See aitas. Kapp läks kokku. Tegelikult kuivalt kokkupanek sujus üsna libedalt. Kui liim vahele sai, siis tundus, et suremegi sinna kapi otsa ära. Rippusime kolmekesi oma keharaskusega peal, et tüüblid aukudesse upuks. Hakkama saime.


Annab juba aimu

Täppistöö

Nagu vanal ajal koolis, kirjutame üksteise pealt maha

Jää või magama...
Kui tukk tuleb peale, ammutame sellest prügikastist energiat


Sibeliustalo ja orelikontsert

Ah soo, Sibeliustalo. See kontserdimaja on rajatud vanasee saetööstuse hoonesse aastal 2000. Moodne kontserdisaal on juurde ehitatud. Teadjate jutu järgi pidi Sibeliustalo kuuluma maailma kümne parima akustikaga saalide hulka. Käisime seda oma kõrvaga kuulamas. Valikusse sattus oreli kümnenda aastapäeva kontsert.
Sibelius Hall organ in 10 years!
Time: 
Fri 05/05/2017 at 19:00
Place: 
The Main Hall
Bunting: 
25/23 €
25 € / basic ticket
23 € / pensioner
(Incl. Service fee)
Sibelius Hall organ, 52 stops - 10 years!
Jaan Ots, conductor 
Pétur Sakari; Pauli Pietiläinen, Jaana Jokimies and Irina Lampén, organ
Sibelius: Intrada 
Tchaikovsky: Nut Cracker series op.71a 
Busoni: Finnlaendische Volksweisen op.27 
Poulenc: organ concerto
Saint-Saens: Bacchanale from the opera Samson and Delila 
Sousa: Stars and Stripes forever 
Pétur Sakari, improvisations
Ville Komppa VO

Lahti Sibelius Hall, the main hall is crowned by the French Romantic organ meet this spring ten years.
It's time to celebrate the tenth anniversary of the organ! The organ virtuosity in front Young Artist of the Year more than once selected Pétur Sakari , as well as urkuduo Jaana Jokimies and Irina Lampén . Festive concert features also the Lahti Symphony Orchestra Jaan Ots chair.
Jubilee concert carried out in the Sibelius Hall, Lahti Symphony Orchestra and the Organum Society in cooperation.

Selline üksisasjalik info kontserdi kohta. Kahtlustan, et google ise tõlkis selle soome keelest, nii kuidas oskas. Abiks ikka. Muuseas, Jaan Ots on Eesti pianist ja dirigent.
Siin kohtab eestlasi igal sammul. Mõned on käimas, aga enamus, tundub, on ennast Soome riigile maha müünud. Seega Eestile kaotatud. Salpaus kooliski kohtasime juba neli noort, kes on oma elu Soomega sidunud.
 

Sibeliustalo sissepääs läbi vana saetööstuse hoone
Enne kontserti väike süsivesikusüst

Killuke Sibeliustalo interjööri

Fragment kasetohuga kaetud seinaplaadist
Võimas liimpuitkilptalades laekonstruktsioon

Veel üks interjööri element. Ei tea, kus't nad sinna nii ilusaid naisi leiavad?
Vaatasime spetsialisti pilguga üle ka kontserdimaja liimpuittalad. Kahjuks ei toetanud minu pildimasin ideed edastada lippide paigutust talas. Seda ma võin öelda, reeglitest ei teadnud too liimija halligi. Või siis reeglid on selleks, et teoreetikud saaksid targutada? Või on reeglid lollidele ja nõrkadele? Mine võta kinni. Küsimusi on rohkem, kui vastuseid. Ikkagi jääb mu põue mure Sibeliustalo konstruktsiooni tervisliku seisundi kohta.

Liimitud, kuidas jumal juhatab
Põhimõtteliselt oli see liimitud nii
Veidi muljeid ka kontserdist. Sibeliuselt oleks võinud valida midagi ilusat. Valikuid on ju küll ja enam. Aga meid otsustati alustuseks toita rütmide segapudru ja helide kakofooniaga. Panin silmad kinni ja lasin ennast lõdvaks. See aitas, elasin esimese pala üle. Oleks ma teadnud, mis meid kontserdi lõpetuseks ootab, suutnuks esimest lugu isegi nautida. Tavaliselt pannakse kava kokku vastupidiselt: esmalt midagi head, siis pisut prügi ja lõpetuseks pikitakse maasikas tordile. Seekord kukkus välja vastupidi. Naisorganistide esinemine ja Poulenci orelikontsert sümfooniaorkestri saatel olid võrratud. Lõpp läks aga käest ära. Organist kukkus improviseerima ning see kujunes improvisatsiooniks teemal "kui virtuoossed on mu näpud ja jalad". Mäletan, ma tegin lapsepõlves ka klaveril selliseid trikke. Tookord tundus, mida õudsamad helid on, seda ägedam. Tänapäeval kuulaks siiski heliloojate loomingut, kes oskavad MUUSIKAT kirjutada. Eriti olukorras, kui selle eest peab maksma. Kui improvisatsioon muutus juba kurnavaks, leiutasin ellujäämisstrateegia - hakkasin publikt jälgima. Jäi mulje, et ma ei ole ainuke, kes igatsenuks kuulda midagi meloodilisemat. Improvisatsioon koosnes üsna mitmest erinevast osast. Kui organist oli juba mitu neist lõpetanud, hakkasid kuulajad iga järgneva lõppedes ootusärevalt käsi lõua alla tõstma, et esinejat südamest tänada. Aga ei, organistil oli tõsine plaan oma kuulaja oimetuks mängida.     

Ma ei saa öelda, et kontsert oli halb. Sugugi mitte. Aga mina paneksin selle kokku teisel moel.

Sibeliustalo orel täies ilus
Kontserdijärgne õhtupäikeses Sibeliustalo terrass
Väikesed peakesed täis orelihelisid, võtsime Riinaga ette kodutee. Sedakorda 8 kilomeetrit jala. Teel kohtasime 5 jänest. Lahti on ikkagi jäneste linn.
                                      


Kell on 23.15. Arva ära, kes on väravas?

Ei teadnudki, et meie külavärav nii lummavalt illumineeritud on. Me pole siiani veel kordagi koju nii hilja jõudnud.




neljapäev, 4. mai 2017

Muuseumidepäeva jätk

Huvitav koht, mida külastasime, oli ühing Pro Puu,  mis asub vanas tuletikutehases ja propageerib puidu kasutamist. Pööningukorrusel avastasime tappide väljapaneku. Minu fotokas lakkas selleks hetkeks töötamast.

Õppematerjal algajale. Mõista-mõista, mis puuliigiga tegemist?

Kogu sild püsib koos vaid tappide varal. Pole liimi, pole naelu ega kruvisid
Iseenesest ei midagi uut siin ilmas. Puitehitisi "ilma NAELA pistmata" ju ennegi tehtud. Ikkagi on armas näha, et vaatamata tänapäeva elu lihtsaks tegevatele võimalustele, ei kardeta väljakutseid ja viimistletakse  oma lapsuke täiuseni.

Kuulsa Mauno Hartmani üks lugematutest taiestest
Hartman on nagu Figaro. Ükstapuha, kuhu sa ka ei lähe, vaatab tema kätetöö igal nurgal vastu. Muuseumides veedetud päeva jooksul nägime tema taieseid kunstimuuseumis, Sibeliustalos, Pro Puu näitusel, linna tänavatel. Kaldun arvama, et neid on teisteski linna asutustes. Võimekas tüüp ja üsna äratuntava käekirjaga. Aga teoste nimed ei vasta minu meelest ei nende vormile ega sisule. Järgnev foto on ehe näide.
.
Konstruktsiooni nimi on "Rakkaus". Ei saa aru, kus rakkaus on. Selgelt on väljendatud selle puudumine.

Pinu toretappe. 
See on väike osa (kahjuks ei leia enam isegi kõiketeadvast internetist jaapanlasest teostaja nime) tappide valikust. Kui me näitusel muud ei õppinud, siis teame nüüd vähemalt seda, et tapi on jaapani keelseks vasteks  on tugi. Sõnastikud annavad ka muid tõlkeid, kuid näitusel oli läbivaks nimetuseks ikkagi tugi. Üsna eestikeele-kõlaline sõna. Ega vist asjata räägita jaapani ja eesti keelte kaugest sugulusest.

Hartman'i "Trooja Hobune". 
Mina pidasin seda kaugelt vaadates esiti algeliseks kiviheitemasinaks. Kes rumal inimene võiks arvata, et selle hobuse kõhtu mahub kas või üks sõdalane? Järjekordne nimega möödapanek. Äkki pandud nimed on nimme eksitavad? 

Kuna selle hobusega ei valluta midagi, lükkame ta platsilt lihtsalt minema.
Sõrmuseküübid. Õpetaja Epp, need on uued väljakutsed!

Kevad on käes. Linnupesade ülespanekuks siiski juba liiga hilja
Järgmisel aastal tuleks sulelistele veidi varem mõtlema hakata. Olgu kõrvalepõikeks öeldud, et külastades Salpaus koolituskeskuse maaviljeluse osakonda Asikkalas nägime sõtkasele puu otsa kinnitatud pesakasti. Imekspandav oli minule see, et  veelind, kes pole väikeste killast, elab puu otsas. Vot sulle lops!
https://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%B5tkas

Nutikatele ja käteosavatele mõned ideed raha teenimineks
Fotol hinnasildid väga palju ei reeda, aga võin kinnitada, et alla 200€ ükski neist esemetest ei maksnud. Küttepuude sülemiga pingi hind 350€. Pole paha äriidee! Ma ei oska muidugi kommenteerida, kui kuum kaup see on, aga kui ei proovi, et saa teda ka.

Lisalugemist Pro Puu kohta :
http://www.propuu.fi/profin/index.php/fi/

Rõõmustame saabunud kevade üle. Soojakraadidega meid veel ei hellitata, aga oleme rõõmsad  ka paarist harvast päikesekiirest. Veidi pikemad päevad, ojavulin ja kröömike päikest panevad meidki kepsutama kui kitsekesi aasal.

Järgmisel päeval pärast pildi tegemist saime teada, et sinililled on Soomes looduskaitse all
Antagu meile andeks need neli murtud lilleõit. Me tõesti ei plaaninud kurja ja kahetseme tehtut südamest. Meie tegu oli juhitud puhtast kevadrõõmust ja teadmatusest.

Ka õhtuti oleme sportlikud ja aktiivsed. Mõnelikomeetrine matk üle veel kohati lumise mäe ja läbi kohaliku lummava metsa on hea une nimel alati tervitatav. Matkal juhtub nii mõndagi.
Riinale teeb selle pildi juures rohkem muret vormist väljas hülgemüts kui nabani rippuvad vuntsid

Kaljukitsed. Vähemalt üks

Näeb välja reanimeerimisena. Tegelikult on mingite lihaste olemaslu kontroll
Matkajärgselt ei saa loorberitele lesima jääda. Armastav pereema küpsetab lastele koogi

Kook maitses hea 
Enne ahjust pääsemist valmistas antud eksemplar meile palju nalja. Väänlesime naerukrampides pikalt ja pidurdamatult  klaasist ahjusuu ees. Tundus, et koogil on meile midagi öelda, kuid ta ei suutnud alustatut lõpule viia. Võib-olla on taolised nägemused juba väsimuse märk. Eks me tahame juba natuke koju ka.


Lihtsalt lõpp

Nädalavahetus Mäenõlvad ei ole veel lumest puhtaks sulanud. Kohati on lumekate isegi 30-40 cm paks, aga suuskadega alla enam ei tuleks. M...