Lihtsalt lõpp

Nädalavahetus

Mäenõlvad ei ole veel lumest puhtaks sulanud. Kohati on lumekate isegi 30-40 cm paks, aga suuskadega alla enam ei tuleks. Mõne lume alt väljasulanud "kiilaka" pind näeb välja justkui oleks rõugetest puretud. Kes võiks selle peale tulle, et samal ajal, kui suusatajad mäge üles-alla triigivad, käib lumekatte all näriliste suur pidu ja pillerkaar. Nemad ei hooli, mis sahin see pealpool nende päid käib. Elu vajab elamist, ja nii nad teevadki oma mutimetrood.

Lume alt väljasulanud mutimetroo

Kurb, aga reaalne. Sellel mäel enam suusatada ei saa. Ka šikk punane lumetraktor on järgmise hooajani töötute nimekirjas

Ilmad on küll päikeselised, aga sooja pole kuskil. Jäisemat õhku annab otsida. Samas ei sega see kohalikel ennast rannapromenaadil paljaks koorimast. Ei paneks imeks, kui mõni neist vette ujuma läheks. Ju see nende jaoks piisavalt soe on. Tunneme ennast siin kohalikega võrreldes tõeliste külmakartlike lõunamaalastena.

Nädalavahetusel võtsime Riinaga ette jalgrattamatka. Esialgselt mõttes mõlgutatud ümber-järve-sõit jäi vastuolulise info ja kaartide puudumise tõttu ära. Erinevate allikate andmetel saime kilometraažiks 110 kuni 227 kilomeetrit. Esimese variandiga oleksime isegi leppinud, kuid 227 kiskus ühe päeva jaoks ning ilma kaardita rändamiseks kuidagi kahtlaseks. Leppisime väikese 25-30 kilomeetrise ringiga.

Olime lihtsalt uudishimulikud ja sõelusime kohalikke külateid. Uudistasime kõike, mis ette jäi. Jõudsime ühe vahva väikese taastatud mõisa juurde, mis oli igast suunast märgistatud sissesõidu- ja läbipääsu keelumärkidega. Krundi servas maja fassaadi matkiv esinemislava. Arvatavasti harrastab pererahvas näitemängu. Täitsa tore ettevõtmine. Mängiks  isegi seal uhke kleidiga pirtsakat mõisaprouat.

Mõisasse viiv allee

Vahepeal sattusume risttule alla. No mitte päris nii, aga pauke kuulsime küll. Mina ei pannudki alguses paugutamist tähele. Olin ilmselt nii ametis oma näppude jääst ülessulatamisega, et ümbritsevad hääled polnud mulle olulised. Kui aga hakkas mõlemal pool teed vastu tulema hoiatavaid silte, siis pani Riina pildi ja heli kokku. Sattusime ootamatult militaartsooni, kuhu viivad metsarajakesed olid niiiiiiiiiiii kutsuvad. Peaaegu nagu meil nõuka-ajal. Kõik parimad ja ilusamad paigad on sõjaväelaste poolt kinniseks tsooniks või polügoonideks ära napsatud.

Ja ei ole mingit mõtet lolli mängida, et ei saanud aru, mis kirjas. Kui sa just bemba, njandža, palaungi-vaa, bahnari või mõne muu vahva keele umbkeelne esindaja pole

Niisiis, jälle üks sportlik nädalavahetus. Nagu argipäevad oleks teistsugused? Pole viga, varsti on see möödanik, ei nädalavahetusi ega sporti. Aga uus jalgratas tuleb vist ikkagi osta, sest käiguvahetus on pekkis. Pealegi tahaks nüüd sama head ratast, nagu on Sirlil. Ega ta asjatult palju kiirem pole. Ikka puhtalt ratta pärast 😏. Muuseas, tema rattasõitude kilometraaž praktikaaja jooksul on 540 km. Tehke järgi!

Viimane tööpäev

Meie uus patsient

Lisaks esimesele kapile saime päev enne viimast tööpäeva ka teise kapi parandada. Sellel oli tarvis ära vahetada klaas, natuke plommimist, peitsimist ja vahatamist. Veidi liimimist ka. Teine kord on üsna huvitav vaadata, mis hulle meetodeid on mööbli parandamisel kasutatud. Olen arvanud, et hädaabinõu kasutati vaid sotsialismi viljastavates tingimustes. Tuleb välja, et ka roiskuv kapitalism pole mingi erand. Kui vaja, siis lüüakse tagasein, mis ukseklaasist läbi paistab, ka sepanaelaga kinni.

Plommi toorik

Sai jälle kätt peitliga harjutatud. Mitte, et need oskused kuidagimoodi rooste oleks läinud, aga uued väljakutsed on alati toredad. Ikka natuke kripeldab, kas tuleb välja või mitte.

Plommitud mõigas

Muidugi selgus pärast peitsimist, et mõigas sai siiski pisut tüsedam, kui vaja oleks. Haljas puit mitte eriti ereda valguse käes pettis ära. Jälle üks õppetund.

Konsiilium arutamas patsiendi tervislikku olukorda.

On jäänud lisada vaid furnituur

Tundub, et astuda on jäänud vaid üle koera saba. See koera saba osutus  väga tülikaks tegelaseks. Sulgurid lihtsalt ei ulatunud nii kaugele, et nende vastused saaks korralikult ukse külge kinnitada. Pidime "aretama" väikesed kannad. Nende paigaldamisega läks sisuliselt terve päev, sest tegu oli "rätsepatööga". Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud "lõige" olema pisut erinev tehtust. No, mis seal ikka - jälle õppetund.

Uue teeks teistmoodi

Rõõmus restauraatorite pere. Puudub vaid Sirli, kes annab oma panuse fotograafina

Nii saigi läbi meie kuulsusrikas "merereis". Oli rõõmu, oli muresid, palju õppimist ja panustamist, pingutusi ja eneseületamist, uute sõprade leidmist kui ka olemasoleva sõpruse kinnistumist.

Saime oma tööga valmis. Kui meie restaureerida oleks ka järgmised kolm kappi, kindlasti teeksime seda paremini, sest oleme saanud väärtusliku kogemuse. 

Lõpp hea, kõik hea! Koos lõppenud praktikaga sulgeme kõik lahtised otsad. Meie lahkudes on kinni ka Lahti. Või...ma ei tea. ega vist ei ole ka . Kes tahab, saab ise järele vaadata. Vaadata siin on!

Niiiiiiiiilus!