Jalgrattad saime kätte eelmisel õhtul. Need tõi Sirli abikaasa eraldi pakiautoga. Oleks päris hull olnud, kui me pidanuks veel kolm jalgratast Sirli autosse toppima. Kuna eile ei õnnestunud kodu-kool-kodu proovisõitu teha, siis hommikul ei riskinud 14 kilomeetrit tundmatust ja 40 meetrit kõrgustevahet ette võtta. Sõitsime turvaliselt autoga.
Alustasime täie hooga oma töist elu Salpaus koolituskeskuses. Restaureerimist vajav kapp kätte näidatud, pidime ta esmalt tassima teise ruumi. Meile eraldati kuninglikult suur sadulseppade saal, kus hetkel oleme omaette neljakesi, sest suurem osa kooli õpilasi on majast väljas.
Kapp oli ilusti euroalusel, surutud kitsukesse vahekäiku teiste kappide vahele. Carita, meie juhendaja veeretas kohale rokla ja püüdis kapi sellega välja vedada, mis loomulikult ebaõnnestus. Lisaks uks, millest me pidime läbi minema, osutus 20 cm kapist madalamaks. Mis seal ikka, akutrell hambusse ja kapiuksi lahti kruvima. Võtsime uksed eest, sahtlid ja riiulid välja, kummutasime kapi külili ning elegantse kergusega tõstsime ta oma tööruumi. Naiste käes käivad sellised asjad imelise kergusega.
 |
| Kas õnnestub kapp sellest uksest läbi suruda või mitte? |
 |
| Akutrelli käsitsemine on kukepea |
Akutrellidega, nii nagu ka muude tööriistadega, on selles majas pisut kitsas. Ei, mitte seda, et neid poleks üldse või ainult kaks, nagu meile tundus (üks meie ja teine tisleripoiste käes nähtu). Väidetavalt on nad tööriistalaost välja jagatud. Kellele? Ei tea. Töökojad on suhteliselt tühjad. Tööriistalao pildi järgi tundub, et riistu on maa ja ilm. Kahjuks puuduvad meile vajalikud. Nii me pidime hakkama saama ühe akutrelliga. Saimegi. Keegi peab ju juhendama ka: pööra, keera, suru!
 |
| Tuleb vaid veidi keskenduda... |
Usun, et oleksime need uksed eest saanud ka puhta veenmisjõuga. Meie saame kõigega hakkama. Aga et protsessi kiirendada, kasutasime siiski traditsioonilisemat meetodit. Üks akutrell ajas asja joonde.
 |
| Käib hoogne tagaseina mahavõtmine |
Ja hoogu meil jätkus. Kuna papist tagasein pidi nagunii vahetusse minema, siis andsime kätele ja fantaasiale voli. Miks? No sellepärast, et õigeid tööriistu polnud. Tagasein oli õhukeste kapiseinte külge kinnitatud tõsiste sepanaeltega. Carita käest saime sadulsepa väikese sõra ja tööriistalaost ulatati üks väiksem ja üks suurem ehitajate sõrgkang. Kahest viimasest ei kõlvanud kumbki.
 |
| Käepidemet mahasaagimine |
Liimitud käepidemed läksid uute vastu vahetusse. Vanad pidime maha saagima. Ka see töö käis reipalt, vile suul. Teipisime pidemete ümbruse ära, vältimaks muude pindade vigastusi ja saag pandi välkuma. Kõik läks tõesti libedalt kuni viimase käepidemeni. Tundus, et saag, mis polnud ennegi teab kui terav, hakkas eriti vastu töötama. Saagimishääl muutus kummaliseks. Uuuuuups! Keegi tahtis meid üllatada ning kinnitas käepideme ukse külge kahe pika kruviga, millest ühe suutsime ka läbi saagida. Kui hoog on ikka sees ei peata meid miski!
 |
| Käepidemete teipimine |
 |
| Mahasaetud käepideme jälg |
 |
| Rakis käepidemete saagimiseks, mille ehitas Riina |
 |
| Üks viiest meie kätte usaldatud täiesti nürist kaabitsast |
Järjekordne nöök tabas meid kaabitsatega. Nähes õudustäratavat mitmevärvilist korpa terade küljes, saime aru, et esmakordselt kasutati neid Mannerheimi ajal. Kusjuures kogu järgneva perioodi jooksul puhastamata ja teritamata. Tööriistaruumist saime standardvastuse: muud anda pole. Riina polnud papist naine ja palus tera töökorda seada, oma soovi tõsidust käte puusale seadmisega kinnitades. Sellisele lähenemisele ei saa ju vastu vaielda. Letitagune noormees Kari pidigi tera lahti kruvima, mille käigus pillas kruvi maha. See lendas ei-tea-kuhu. Terve järjekorratäis tööriistanõudlejaid kukkus kruvi mööda riiulialuseid tulemuseta otsima. Samal ajal hakkas Kari tera küljest korpa maha peiteldama. Ilmselt pakutakse meile sama peitlit paari päeva jooksul puutöö tarvis 😥. Hambulisi saag-peitleid oleme Sirliga juba Poolas näinud. Sellega meid ei üllata. Tagatipuks sättis Kari tera mingi rakise külge ja teritas lihtsalt nürile terale ka hambad sisse. Supertulemus!
Aeg lõunapausiks. Täna sööklas tavalist toitu ei pakutud. Avatud oli ainult dieetlett. Ju me jätsime eile liialt heas vormis olevate õppurite mulje.
 |
| Polnud dieettoidul viga midagi |
Kambapeale arvutasime, palju läheb uut värvi kapi ülevõõpamiseks. Et selle tellimisega läheb aega, siis on tore, kui kogus ette teada. Küll me arvutasime paremalt vasakule ja tagurpidi tagasi. Lõpuks arvutas ka Carita üle. Pinnad, mis me kokku saime, tundusid üüratud. Aga nii see oli. Kõik riiulid, mida pole vähe, tuleb ju ka värskendada. Paistab, et saime hakkama.
Pärast kooli ei suutnud me uudishimule vastu panna ja sättisime ennast ikkagi kodu-kool-kodu rattamatkale. Alustasime umbes pildil paistva suusamäe keskkohast. Alla tulla oli lust ja lillepidu. Jõua ainult pidurit vajutada. Vaevalisemaks muutus juba esimesel tõusul. Mõne jaoks isegi nii vaevaliseks, et tuli ratta seljast maha tulla 😓.
 |
| Raske, raskem, ja raskemaks läheb... |
Piinliku olukorra leevendamiseks sättisin ennast paremalt paistvat lummavat järvevaadet pildistama.
 |
| Kaunis järvevaade |
Jahid on vist hetkel alles Nice's "talvekorteris". Aga küllap nad tulevad, kui jää läinud. Päris suuri paadisadamaid on järvel rohkem kui üks. Tänast ilma silmas pidades ei tahaks küll uskuda, et keegi tahaks kunagi siin järvele purjetama minna. Kuigi taevas oli suhteliselt selge ja kohati isegi päikeseline, saime meie kogu selle 2x14 kilomeetrit ägedaid vihmasahmakaid ja tuult. Lõpus tuli isegi noort rahet ja lörtsi. Lõpuks olime läbimärjad ja mudased nagu madagaskari mudamölakad. Ise me tahtsime sõita, keda sa süüdistad?
 |
| Õnnest pakatavad Riina ja Sirli jõuavad vahefinishisse - Salpaus koolituskeskusesse |
 |
| Fotosüüdistus - me tõesti jõudsime kohale |
Ja siit läbi tuule ja tuisu, rahe ja lörtsi, vihma ja pussnugade 14 kilomeetrit koju. Ellu jäime. Hea ilmaga kordame kindlasti veel.
Ja nüüd mõned nopped veel eilsest päevast. Koduteel külastasime Fasetti nimelist antiigiäri. Pani silmad särama küll. Igast ajastust midagi, nii ilusat kui ka koledat. Meeletult furnituuri ja muid vidinaid, viimistlusvahendeid lisaks. Suur kahekorruseline maja kraami täis, aga hinnad on panid õhku ahmima.
 |
| Sellisest grillist unistaks ju iga lihasõber ;) |
Ja lõpetuseks veidi keeleharjutusi. Eilse koolitutvustuse käigus sattusime kiviraidurite majja, kus käis kibe töö butafoorsete majaseinte valmistamisel. Neid tehti muuseumi tarvis. Lisaks majaseintele, mis hakkavad muuseumi ruume liigendama on sinna vahele tarvis ka kergemaid hoone fassaadi elemente (siduvaid hoone vaateid). Otsustati, et need joonistatakse kergele valgele lipukangale, mida on lihtne seintele riputada (ei pea seinu üle värvima). Proua, kes asjaga otseselt seotud, näitas poest leitud jämedat tušipliiatsit, millega seda joonist teha, seletades soome keeles väga innustunult juurde (nüüd läheb kirja jutt sellisena, nagu me kõrvad seda kuulsid): täma on oigea hüva musta tussi, tosi märga tussi. Ja nii vähemalt neli korda. Me siiski suutsime säilitada väärikad näoilmed, kuid jagamata ei saa jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar