Nädalavahetus

Suurpuhastus tehtud, (millist meie mökki pole arvatavasti aasta otsa näinud), algas meie jaoks nädalavahetus. Riina otsustas seda tähistada kalastusretkega. Oleks ka patt mitte kasutada sisuliselt koduukse ees laiuva järve kalastusvõimalusi. Mõte oli hea, teostusega jäime jänni. Käepärastest vahenditest kombineeritud püügiriistad osutusid selle töö juures abituteks. Pealegi oli rannajoon veel jääs. Õnnestumiseks pidanuks kõndima õhukesel  jääl, aga need maagilised võimed jäid meil kasinaks.

Riina proovib kalastada

Nurjunud kalaretkelt naastes leidsime tohutu "üraskifarmi". Loodetavasti ei kuku see kodutee ääres kasvav (pigem ikka kõdunev) puu enne ümber, kui me oma missiooniga siin lõpule saame. Soovijatele võime karbikese putukaid kaasa tuua. 

Rähnidele on see puu põhjatuks sahvriks

Pühapäeval tutvusime Hollala vaatamisväärtustega. Ega neid seal üleliia palju pole, aga see, mis on, tasub vaadata küll. Esiteks leidsime armsa Püha Maarja kivikiriku, mille vanuseks 507 aastat. Hoolsalt korda tehtud ja hästi õdus, mida saab öelda väheste kirikute kohta. Sisustus pigem tagasihoidlik, aga see-eest imetlusväärne.

Hollola Püha Maarja kiriku välisfassaad

Kui tähelepanelikult ringi vaadata, leiab palju huvitavaid detaile, mis annavad aimu, kui suure pühendumusega ja nutikalt meistrid omal ajal tööd tegid. Mitte, et tänapäeval oleks meistrid halvemad, lihtsalt vanasti polnud saadaval tänapäevaseid võimalusi ja tehnoloogiat.

                                               

Kiriku ukse kaunistuse fragment

Sepismotiivid kirikuuksel

Ukselukk (riiv) seestpoolt

Ukselukk väljast

Nikerdatud motiiv uksel

Käärkambri uks

Ja ilusate asjade kõrval ka veidi vägivalda. Kiriku eeskojas seisab üsna suur puitnikerdis. Vaene lohe on paisatud selili, vingerdab abitult hobusekapjade all, hing paelaga kaelas, keel surmaagoonias suust välja tilpnemas. Kuid Jüri on armutu! Kas see on siis kristlik lähenemine?

Püha Jüri kiusab lohet

Samas kiriku taga asub kõrge metsaga kaetud niinimetatud Kapadookia linnamägi, mille eelajaloolised leiud on dateeritud aega 6000 eKr. Aastal 1960 leilti sealt arheoloogiliste väljakaevamiste käigus varandus, kus oli üle kolmesaja hõbemündi ja muid hõbeesemeid. Jäime mõned aastakümned hiljaks. Mäe otsas on torn, mille dateering ei ole ilmselgelt nii vana. Veidi tööd sääremarjadele ning avaneb imeilus vaade järvele ja ümbruskonnale.

Vaatetorn Kapadookia mäel

Südamega tehtud vaatetorni trepp

Vaatetorni trepi käsipuud on nii piinlikult siledks lihvitud, et nii mõnigi mööblitükk poes tundub  palju "karvasem". Alumisel pildil väike näide kohaliku ISKU kaubavalikust. See lauaplaat on saetud väga nüri saega. Või on need kinemaatilised lained taotluslikud? Arvatavasti nii se on.

Jäta  väikese diivanilaua plaat lihvimata ja määra hinnaks 399 €

Vaatetorni nurgakonstruktsioon. Paras pusa

Oleme nüüdseks kasutanud päris erinevaid lihasgruppe. Küll rattasõidu-, mäkke ronimise-, laskumis-, aaderdamis-, värvikaapimise-, ja isegi kelgutamise lihaseid. Allesjäänud lumi sulab jõudsalt ja ojade vulinat on kuulda üha valjemini. Tuleb viimast võtta! Päris mäe tipust ei ole julgenud hoogu võtta. Hirmsa kiiruse saab ka poole mäe pealt sisse. Kõik kelgutama!

Kelgutamislihaste proovilepanek I

Kelgutamislihaste proovilepanek II

Kelgutamislihaste proovilepanek III

Kõige lihtsam on siiski töötada aaderdamislihastega. Vigastuste oht on minimaalne või lausa olematu.

Ja siin väike vihje HKHK puidutöökojale. Altrndorfi (meie armsa Ferrari) ja hoiuruumi ukse vahele võiks paigaldada kaitseekraani, vältimaks hooletute ja laiskade saagijate põhjustatud ukse-, seina- ja inimvigastusi. Ma muidugi kujutan ette, et see ekraan võib maksta paraja varanduse, aga ehk tasuks mõelda?

                               

Tervitustega Messilä suusamäelt!